From the beginning...

  Viimasel ajal olen lugenud nii palju kaalulangetuslugusid ja mõtlesin enda oma ka lõpuks kirja panna. :)
 Niisiis.. Kaaluteema on alati minu jaoks tundlik teema olnud. Mu ema on ülekaaluline, tervislikel põhjustel, peale lastesündi läks ka mu vanem õde päääris tüsedaks. Noorem õde on mul alati pontsu olnud. Sellest tulenevalt pidin väiksest peale kuulama, et see on geenides ja küll tuleb ka minu aeg tüseneda. Sellest sai minu foobia juba siis, kui ma olin päris väikene. Leidsin alati midagi enda keha juures, mis oleks võinud olemata olla. Kord ei suutnud ma taluda enda kõhu nahka, mis mulle pekina tundus,  kord ei meeldinud mulle mu jalad jne. Kui tundus, et kuhugi on hakanud midagi liiga palju kogunema, siis näljutasin ennast. Päevitusriiete väel tundsin ennast kohutavalt. Enda kõhtu vms peeglist vaadates samuti. Samas, kui nüüd mõelda, siis olen päris oinas ikka. Nii ei tohi endaga käituda!
  Tagasi päris algusesse minnes... Beebina olin ma selline päris töntsakas, terve, voldine beebi . :D Sündides kaalusin juba 4,7 kg, niiet mis sa siis saada tahad. :D

 Samas 3-4 aastaselt peale kõndima õppimist olin ma jälle täiesti normaalkaalus õnnelik väike tirts.

 Veidike pontsu, aga kuna sõin ainult mäki lasteeineid, üllatusmunasid ja krõpse, siis läks isegi hästi mu meelest.
 Kooli minnes ei saaks külll öelda, et ma paks oleks olnud, aga juba siis kujutasin endale ette, et kaalun vähemalt 100 kilo. Mäletan seda nii hästi.

Mäletan, et Jane ja Margit olid koguaeg ikka jube kondised ja nii tundsingi ennast ülifätsona.
 Kui ma olin 8 või 9 aastane, siis käisime suvel ujumas. Õde sebis just mingi uue kutiga ja nad elasid koos. Eerika oli ka meiega ja Kalvis on mingi suur kivi, kuhu õemees, Eerikal ronida aitas ja kui ma abi palusin, siis ütles ta mulle, et '' Oii, sa oled nii paks Kätu, et mina ei saa sind aidata, sa pead ise ronima''. Mis siis, et ma eelnevalt temaga õeindanud olin, sest ta ei meeldinud mulle üldse, see oli päris ränk asi, mida öelda 8-9 aastasele meeletut ebakindlale tüdrukule. Solvusin sellest nii hullult, et läksin autosse, kuni teised veel ujusid. Kui nad pärast autosse jõudsid, siis õemees surkis veel enam-vähem nii, et '' Ei tea, kuidas me küll jälle autosse mahume, kõik on Kätut täis ju''. See oli viimane piisk mu karikasse ja ma ei söönud peale seda mitu nädalat mitte midagi. Vahepeal käis õde sünnitamas ma mäletan ja ta oli haiglas suhelnud ühe anoreksikuga, niisiis ähvardas ta mind psühhiaatri juurde viia, enne kui mind alatoitumise tõttu haiglasse viiakse. Niisiis, hakkasin jälle sööma. Vahelduva eduga.
 Veidi vanemaks saades hakkasin jooksmas käima. Kui meelde tuli, et võiks. Mingivahe tegin kõhulihaseharjutusi mitu kuud järjest igal õhtul. Mingiaeg unustasin kuidagi täiesti ära kuidagi oma ebakindluse, kuigi liiga ümber riideid ei sallinud ma silma otsaski ja pävkade väel käisin pidevalt ainut rätik ümber ringi.
 Kõige rohkem rahul olin ma oma kehaga vist peale põhikooli. Eksamite ja koolivahetuste stressiga läksid beebikilod nagu iseenesest.

 Tol ajal kaalusin ma mingi 55-56 kilo ja olin suht rahul endaga. Lõpuks. :D

 Reaali minnes teadsin, et ideaalne mu keha ei ole, aga ma kuidagi.. ei mõelnud selle peale nii väga. Uus kool ja teatriklass andsid kuidagi nii palju tegevust ja powerit, et jah.. Samas kaal püsis ka sama koguaeg. 

 10da klassi kevadel sain Raksiga tuttavaks. Siis möödusid enams mu päevad-ööd ja hommikud linnapeal. Menüüs olid siidrid, krõpsud, kummikommid ja muu kräpp, mida kiirelt kohe süüa sai. Samas eks ma kondasin need kõik ilmselt maha ka, sest liikuda sai ikka päris koraikult. 

 11da kassi alguses kolisin ma Vetikule, siis olid põhitoiduks nuudlid , viinerid ja kalapulgad , tee ja küpsised. Sest Raksi vanaema kauem, kui nende valmistamiseks kulunud aeg lihtsalt väja ei kannatanud. Aga jällegi, sai jalutada tol ajal olenemata ilmast metsikult. Just kuna toas ei kannatanud väga olla. 

 Kui 2011  oma korteri saime Sõmmile, siis ma hakkasin veits juurde taas võtma, kuid kuna me käisime kokku-lahku mitu korda nädalas ja stressitase oli suht kõrge, siis nii see kaal kõikus siia-sinna. 

 2012 suve lõpus läksime Raksiga lõplikult laiali ja detsembris otsustasin taimetoitlaseks hakata. Kuigi teoorias teadsin küll mida peaks sööma ja kuidas jne, siis praktikas nägi see välja nii, et sõin friikartuleid põhiliselt mingi salatiga. Ja krõpsu. Ja komme . Või mingeid muid kiirvärke- nuudlid, kartulipudrud jne. Alguses sellise toitumise mõju eriti ei avaldunud. Veebruaris veel ei olnud justkui midagi häda. :D 

 Märtsi agusest läksin aga Soome tööle. Ei tea, mis seal juhtus. Kas stress või misasi, igatahes sealt alates hakkasin juurde võtma. Pool kilo piimashokolaadi + suurem pakk kummikomme oli õhtuoode pmst. Liinitöö, liikuda ka väga ei saanud, njh. Igatahes need 4 kuud Soomes tööl ja ma silma järgi usun, et kuskil 10 kg. Tuli raudselt juurde. (Õnneks Teet armus enne minusse ära, niiet selleks hetkeks oli ta vist armastusest pimemstatud vms. :D :D :D ) Kõige jubedam seis oli vist 2013 juunis-juulis. Korraliku põntsu pani see, et kui ma aprilli vahetuses kirparil shoppasin ja endise keha järgi riideid ostsin, isegi ilma proovimata, siis ei suutnud ma osasid asju ka Elina abiga endale selga suruda. Mitte, et see min häirind väga oleks. :D Nüüd aga on hea meel, et need alles hoidsin, praegu saan neid uhkusega kanda. :)

 Aitab ka, saate vist pointile pihta. Jube häbi on neid pilte vaadates. Mõnes mõttes on hea, et Teet mu kõrval mu enesekindlust boostis , aga samas, ma ei väsi küsimast ta käest, miks ta mitte midagi ei öelnud ? :D Samas... eks ta väikseid vihjeid tegi... Vedas jooksma mind päris tihti, tegi kätekõverdusi ees, et ma järgi teeks jne . Alles üleeile õhtul (vist) ütles Teet esimest korda: ''Sa olid jah ikka paras pall''. :D Tänks düüd. :D Õnneks sain sellest enne ise aru. :D Ja ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, et mu kaal sellel ajal ei toiminud. Pigem vist ikka hea, kuigi eks pildid räägi enda eest. Menüüs tol ajal olid grillsaiad, ohtra juustuga, makaronid juustuga, iga päev vähemalt pakk krõpse , siidrid jms. Korralik.. 

 Tartusse kolides sügisel hakkasid asjad paremuse poole vaikselt pöörduma, aga hääästi vaikselt. Rahulolematus endaga kasvas ja mingiaeg sai see päris kinnisideeks. Kuigi noh.. Friikad maitsesid endiselt ja liikusin nii palju pmst, kui Panges töötamine nõudis. 

 Ühesõnaga Tartusse kolimine aitas veidike, aga ma polnud ikka rahul. Kaaludes 58-60 kilo tundsin korraliku emalaevana ennast. Helena tellis endale Kalmuse toitumiskava. Tema sai oma 10st kilost paari kuuga üsna lihtsalt lahti. Jaanuari lõpus tellis ka Kiku endale Kalmuselt nii toitumis- kui treeningkava ja Teedu sünnipäeval kõigest kuu hiljem rääkis ta, et on alla võtnud juba pea 4 kilo. Nähes, kui hea selline muutus talle sobis, võtsin koju jõudes vastu otsuse, et kaua ma ikka seda kava nillin, tellin ka ära. Mis seal ikka. Tundsin, et on minu aeg. 

31.12.2014

10.01.2015

veebruar 2015

juuni 2015

juuni 2015

 Väikeste tagasilöökidega küll, aga ma olen enesekindam, õnnelikum ja rahulolevam oma keha suhtes kui iial varem. Kaalun olenevalt sellest, palju endast annan 52-54 kg ja suudan endale andeks anda ka väiksed ja suuremad patustamised. 2013 oli raske suvi, vaimselt ja ilmselt see on ka see panigi ka mu kehale korraliku põntsu. Siiski, enam kunagi ei taha ma selline olla. Austan ennast ja oma keha nii palju küll, et nüüd paremaid valikuid teha. Peab aga tunnistama, et ilma Kalmuseta ma seda teha poleks suutnud! :)

  Selline ongi mu story. Niiet jutt, et '' Sulle küll seda trenni vaja pole'' ja ''Sa küll toitumist jälgima ei pea'' ei vasta tõele. Saate ehk nüüd sellest paremini aru. 4 korda nädalas trenni + 4 tasakaalustatud toidukorda päevas, vahepalaks puuviljad ja.. imed juhtuvad. Näljutamine mõjub ainulr psüühhikale halvasti, muud midagi. :)

Olge musid ! <3