I can because I think I can !

  Noninoniinonii . Kuu aega Myfitnessis ongi juba täis. Uskumatu. Trennis olen käinud tublisti 4 korda nädalas ikka. Eelmisel nädalal ainult jäi trennipäevi kolm, kuna käisime vanaemal külas ja maal ja JaaguKiku juures, niiet plaanitud pühapäevase jõusaali ajaks olin ma liiga väsinud.
 Põhiliseks trenniks, kuhu raudselt vähemalt kahel korral nädalas jõuda katsun on Bodypump. Kangid, kükid jms on tuleb välja, et ikka täiesti minu teema. BodyAttack on ka ikka ülihea trenn, nagu vist varemgi maininud olen, aga  siiani oli see alguses ainult üle nädala laupäeviti ja nüüd on vist küll igal laupäeval, aga nt. järgmisel nädalal olen laupäeval tööl,  niiet jälle ei saa sinna minna. :( Tunni ajaga muidu 735 kalorit keskmiselt kulutada on ikka võimas tunne. :D Ja peale trenni on see tunne, et üks korralik trenn on tehtud, võimas.
 DeepWork on veel üks lemmik, üldjuhul on see teisipäeva hommikuti. Peaks see olema cardio trenn,nagu BodyAttackki, aga peale neid karjuvad lihased miskipärast alati isegi rohkem appi, kui pärast mõnda jõutreeningut.  Eile miskipärast DeepWorkis ma aga ei jõudnud suurt midagi teha. Kuna ma olen veits haige ka, siis pmst peale soojendust oli juba selline tunne, et ma reaalselt suren ära. Kõhtu lõid jubedad valud ja plangus seistes käed lihtsalt ütlesid üles. Ja siis ma läksin nii närvi enda peale, mismõttes ma olen kuu aega neid trenne juba teinud ja nüüd ei jõua planguski seista. :D Treener oli novembri alguse puhul kava raskemaks ka teinud , niiet ühtegi joogipausi ka polnud. Vähemalt katsusin kõik 50 minutit midagigi kaasa teha ja päris jooksu ei pannud. Mitte et see mõte mul peas terve see aeg vasardanud poleks. Loodan, et reedehommikuseks Bodypumpiks on enesetunne juba parem ja lihased teevad rohkem koostööd. :)
 Toitumine on mul endiselt nii nagu on. Peab tunnistama, et see on juba korrapärasem ja kontrollitum, kui siin septembris oli nt. Aga samas, kui peale ränka trenni tekkib shokolaadi vms isu, siis ma seda endale ei keela ka, sest  selle trenniga võrreldes, mis ma kodus tegin on rühmatreeningud ikka kolm korda tugevamad. Kui kodus sain mökutada kui väsinud olin jne siis rühmatreeningu treenerid looderdada ei lase. + kui näen, et kõrval 20-40 inimest annavad täiega minna, siis paratamatult pushin ennast ka rohkem. Ilmselt seetõttu on lihaseid juba paremini näha ja kaal seisab ja on vaikselt langusteel ka vaatamata mõnedele saiakestele ja shokolaadidele, mida endale lubanud olen. Selles osas võtangi väga rahulikult ning üritan säilitada oma 52-54 kg ning sellele pigem just lihast kasvatada. Mis tuletab mulle meelde, et peaks mõõtmise ja pildistamise ette võtma jälle. :D
 Peale lemmikute olen proovinud veel nt. Fitballi ja BAXi. Mõlemat andis sama treener ja mina ei tea, Ei lähe peale no. Ei tea, kas asi on selles, et treener on liiga rahulik või on asi trennis endas ikkagi, aga selle suure palliga trenn ei sobinud mulle üldse, sest enamus energiat läks lihtsalt pallil püsimiseks ja palli mööda saali taga ajamisele, niiet ilmselt lähen järgmine kord enne jõukasse kui sinna trenni ja BAXi läksin ma Kiku soovitusel esialgu, agaa... Ei saanud ma sealt ka seda tunnet kätte, nagu oleks need 45 minutit reaalselt korralikku trenni teinud. Suht sadomasohist olen sessuhtes, et uimamine või hingamine vms tunduvad  lahjad, mulle on vaja 45-55 minutit ikka kange tõsta või reaalselt ringi tõmmelda. :D
 Kalmuse kavadele olen tegelikult täiega tänulik. Kui ma enne eelmise aasta veebruaris oleks kohe Myfitnessis käima hakanud, poleks ma ilmselt viitsinud seda väga pikalt teha ning olulisi muutuseid see ka andnud ei oleks, mõeldes, mida ja kuidas ma enne sõin. Need kavad aga täitsid täiega oma eesmärki- sain neilt tohutu ajaplaneerimisoskuse ja distsipliini ning nüüdseks tean juba päris hästi, mida teeb alkohol minu kehaga või mida teeb näksimine, rääkimata poes õigete valikute tegemisest ja hommikusöögi söömisest. Ja muidugi on õigele rajale tagasi saamine ka palju lihtsam, kui ma tean, mida ma tegema peaks. Ja noh. toitumiskavale olen ju siiani truuks jäänud. Väikeste omapoolsete mugandamistega küll.

Olge musid ! <3

Train. Eat. Gain. Repeat.

 2 rühmatrenni seljataga ja tunne on mmmmmõnuuus. Polegi nii ammu enam korralikku lihasvalu tundnud, niiet naudin seda nüüd seniks kuni seda jagub. Eile käisin korseti- ja süvalihaste trennis siis . Myfitnessi koduleht iseloomustab seda trenni nii :
ABS/Kõht ja Selg/Korseti-ja süvalihased –

vaid pool tundi kestva intensiivse treeningu jooksul töötatakse efektiivselt läbi kogu kere keskosa. Koormust saavad nii kõhu- kui ka seljalihased. Just nende lihasgruppide tugevus on vajalik kõikide keerukamate harjutuste õige tehnilise soorituse jaoks. Tunnis tehakse harjutusi nii oma keharaskusega kui ka erinevate vahenditega (bosu pall või coreboard laud).

 Midagi kontimurdvat ma seal ei leidnud. Peale trenni oli mõnus väsimus, aga nii hull ei olnud, et oleks olnud minigit osa kus ma päris kaasa teha poleks jõudnud. Peale trenni oli ka selline mõnus olemine ja just kui ma mõtlema hakkasin, et ei saagi nagu aru, et midagi teinud oleks, hakkasid kerelihased ennast tunda andma. Hommikuks olid need päris hellad, aga sellest hoolimata otsustasin, et 4 trenni peab sellesse nädalasse mahtuma, niiet hommikul vedasin ennast kenasti BodyPumpi. Selle ülevaade MyFitnessi lehelt on selline: 

BODYPUMP® –

Les Mills kontsepttundide hulka kuuluv lihasvastupidavustreening, kus harjutuste sooritamiseks (kükid, väljaasted, kätekõverdused jms) kasutatakse kange, kettaid ja hantleid. Treeningu jooksul saavad koormust kõik suuremad lihasgrupid. Kaasahaarava muusika saatel treenid nii jõudu kui ka lihasvastupidavust. Kuna tund on emotsionaalne ja kaasahaarav, siis sooritad endalegi märkamatult palju korduseid ning saavutad järjepidevuse korral aina paremaid tulemusi.

 See oli juba päris hull. Soojenduse olemasolust eriti aru ei saanudki, kogu trenni vältel oli selline mõnus tempo peal. Juba esimeste kükkide juures tundsin, et tee või tina, ei suuda lihtsalt. Pingutasin küll veidi siis ka veel aga jah. Tagumiku saab selle trenniga küll päris hästi trimmi vist, sest praegugi annab minu oma juba tunda. :D Ja kükke kangiga seal jagub. Üleüldse olidki kõik harjutused peale kõhulihaste raskustega (hantlid, kettad või kang). Kuna atribuute on palju, mida kasutatakse, siis olin ma seal täna nagu peata kana, ei osanud õigeid vahendeid lambist võtta, ega õige raskusega kettaid ja hantleid. Järgmine kord vähemalt tean, et kogun isuga raskuseid ja võtan veidi kergemad hantlid, kui need, millega kodus harjunud tegema olen . :D Samas, mulle väga meeldis. Täpselt selline trenn, kus tempo on koguaeg peal ja koormus on täpselt selline, et kui ükskord kõigega kõige raskemal viisil hakkama saan, siis võin endaga rahul olla, samas aga annab see trenn siis ka korralikult lihastele vatti. Juba bronnisin esmaspäevaks ja reedeks ennast ka sinna trenni. :D Tulemus aga peale kaht jõutrenni on.... Noh, olen pikali maas ja naudin seda, et õlad, puusad, tagumik valutavad ja jalad annavad märku, et pingutus läks asja ette. 

 Homseks bronnisin endale nädala alguses juba BodyAttacki, mis niigi pidi hull trenn olema, kuigi kvalifitseerub cardio alla Myfitnessi sõnul. Iseloomustus oleks selline : 

BODYATTACK® –

vastupidavustreening, kus hoogsa muusika saatel sooritatakse mitmeid cardioharjutusi. BODYATTACK® on inspireeritud erinevatest kergejõustikuharjutustest nagu põlvetõste ning mitmed hüpped ja liikumised, et arendada kiirust,jõudu ja vastupidavust. Tunnis näitab treener nii lihtsamaid kui ka raskemaid harjutuste versioone. Korraliku pingutuse korral võib treeningus põletada kuni 700 kalorit!

 See trenn oli kolmapäeva õhtuks juba täis bronnitud, niiet mu ootused on päris kõrged. Esimene küsimus, kui ma seda kirjeldust lugesin oli muidugi see, et kui ma päevas tarbin 900 kalorit ja selle trenniga põletan 700 juba ära, siiis .... Millele Teet vastas, et siis ma varsti paistan läbi. :D Eks me näe. Järgmisel nädalal hommikupoole vähemalt seda trenni pole kahjuks niiet ei teagi, mis siis saab, kui see päris meeldima hakkab. Eks muidugi ole veidi kahju ka sellest, et kui lihased juba praegu nii hellad on, siis ma ei tea, kui täisväärtuslikult ma seda homset trenni nautida saan, aganoh, eks annan endast 101% ja näen vähemalt ära, mida see endast kujutab. 

 Täna oli ka see päev, kus pidin kaalule astuma lõpuks, pilte tegema ja mõõtma ka. Hommikul tõmbasin endale selga dressika, jalga sussid ja dressipüksid ja ühesõnaga kogu varustuse. Nii ma ka kaalule astusin. Kui kaal näitas aga 2 kilo vähem, kui nädal tagasi, viskasin õhinaga kohe ka riided seljast, et täpsemat numbrit saada. ja voilaa. Õige toitumine ja trenn ja 3 kilo nädalaga kaotada pole probleem . :D Ja nii see mott tuleb. :) 

Vaikselt loob . :D

 Ja tavaline motilaks:

Olge musid ! <3

Cowards never start. The weak never finish. Winners never quit!

 Heyhoo. Elan veel. Peale kullakeste pulma pole ma just kõige motiveeritum olnud. Saksa tripp, muud käimised-olemised ja kooli alguse kiire aeg on kõik vabandused, millega ennast lohutanud olen. :D söögiga on nii, et kui hommikul kuni lõunani olen tubli, siis õhtud on kippunud ikka käest minema. Trennist nii palju, et olen katsunud küll igal vabal hetkel oma 4 trenni nädalas ära teha, aga ikka on reaalsus ikka selline , et oli ka paar nädalat, kus jõudsin seda reaalselt ainult 2x teha ja mõnel nädalal 3x.
 Kuigi täna on alles kolmapäev, olen sel nädalal vähemalt toitumisega tubli olnud ja 1 Kalmuse trenn ka seljataga. Kuna tahaks aga ikka midagi rohkem, kodune trenn on kuidagi ära tüüdanud ja Teet suutis ka ennast lõpuks trennilainele viia, tegime eile oma MyFitnessi kaardid ära ja homme hommikul ongi esimene rühmatrenn. :) Ülielevil olen. :) Hea trenn motiveerib kuidagi toitumise osas ka endaga karmim olema.
 Kaalul käinud, pildistanud ja mõõtnud pole ma ennast ammu. Otsustasin, et kui nädala aega tubli olen, siis reedel võtan selle ette. Siis peaks olema kõik vedelikud ja mürgid ka kehast läinud ja vahest ei pea shokki saama. :D sest jah, väike tagasilangus on ikka olnud, pole ka imestada. Just selles osas, et mu ilus peaaegu sixpack ei ole enam üldse nii nähtav kui varem. Samas sellist kõhtu nagu enne ei ole ka ja nii paistes, kui ma oma tippaegaadel olin ei ole ka. :D
 Et siis jah, homme korseti- ja süvalihaste treening ja hakkame aga nende kõhulihastega pihta. :D Laupäevaks regasin ennast BodyAttacki ka ära juba ja hea meelega läheksin reedel ka BodyCombatisse nt, aga eks see näha ole, kui elus ma veel peale homset trenni olen. :D

Here we gooooooo!!

Näost vast on näha, et pole veel lootusetu juhtum. :D

 Paremaid täispikkuses pilte pole ammu teinud, aga eks neid hakkab tulema jälle, kui progressi näha on. :)

 Motti kah!

 Olge musid! <3

From the beginning...

  Viimasel ajal olen lugenud nii palju kaalulangetuslugusid ja mõtlesin enda oma ka lõpuks kirja panna. :)
 Niisiis.. Kaaluteema on alati minu jaoks tundlik teema olnud. Mu ema on ülekaaluline, tervislikel põhjustel, peale lastesündi läks ka mu vanem õde päääris tüsedaks. Noorem õde on mul alati pontsu olnud. Sellest tulenevalt pidin väiksest peale kuulama, et see on geenides ja küll tuleb ka minu aeg tüseneda. Sellest sai minu foobia juba siis, kui ma olin päris väikene. Leidsin alati midagi enda keha juures, mis oleks võinud olemata olla. Kord ei suutnud ma taluda enda kõhu nahka, mis mulle pekina tundus,  kord ei meeldinud mulle mu jalad jne. Kui tundus, et kuhugi on hakanud midagi liiga palju kogunema, siis näljutasin ennast. Päevitusriiete väel tundsin ennast kohutavalt. Enda kõhtu vms peeglist vaadates samuti. Samas, kui nüüd mõelda, siis olen päris oinas ikka. Nii ei tohi endaga käituda!
  Tagasi päris algusesse minnes... Beebina olin ma selline päris töntsakas, terve, voldine beebi . :D Sündides kaalusin juba 4,7 kg, niiet mis sa siis saada tahad. :D

 Samas 3-4 aastaselt peale kõndima õppimist olin ma jälle täiesti normaalkaalus õnnelik väike tirts.

 Veidike pontsu, aga kuna sõin ainult mäki lasteeineid, üllatusmunasid ja krõpse, siis läks isegi hästi mu meelest.
 Kooli minnes ei saaks külll öelda, et ma paks oleks olnud, aga juba siis kujutasin endale ette, et kaalun vähemalt 100 kilo. Mäletan seda nii hästi.

Mäletan, et Jane ja Margit olid koguaeg ikka jube kondised ja nii tundsingi ennast ülifätsona.
 Kui ma olin 8 või 9 aastane, siis käisime suvel ujumas. Õde sebis just mingi uue kutiga ja nad elasid koos. Eerika oli ka meiega ja Kalvis on mingi suur kivi, kuhu õemees, Eerikal ronida aitas ja kui ma abi palusin, siis ütles ta mulle, et '' Oii, sa oled nii paks Kätu, et mina ei saa sind aidata, sa pead ise ronima''. Mis siis, et ma eelnevalt temaga õeindanud olin, sest ta ei meeldinud mulle üldse, see oli päris ränk asi, mida öelda 8-9 aastasele meeletut ebakindlale tüdrukule. Solvusin sellest nii hullult, et läksin autosse, kuni teised veel ujusid. Kui nad pärast autosse jõudsid, siis õemees surkis veel enam-vähem nii, et '' Ei tea, kuidas me küll jälle autosse mahume, kõik on Kätut täis ju''. See oli viimane piisk mu karikasse ja ma ei söönud peale seda mitu nädalat mitte midagi. Vahepeal käis õde sünnitamas ma mäletan ja ta oli haiglas suhelnud ühe anoreksikuga, niisiis ähvardas ta mind psühhiaatri juurde viia, enne kui mind alatoitumise tõttu haiglasse viiakse. Niisiis, hakkasin jälle sööma. Vahelduva eduga.
 Veidi vanemaks saades hakkasin jooksmas käima. Kui meelde tuli, et võiks. Mingivahe tegin kõhulihaseharjutusi mitu kuud järjest igal õhtul. Mingiaeg unustasin kuidagi täiesti ära kuidagi oma ebakindluse, kuigi liiga ümber riideid ei sallinud ma silma otsaski ja pävkade väel käisin pidevalt ainut rätik ümber ringi.
 Kõige rohkem rahul olin ma oma kehaga vist peale põhikooli. Eksamite ja koolivahetuste stressiga läksid beebikilod nagu iseenesest.

 Tol ajal kaalusin ma mingi 55-56 kilo ja olin suht rahul endaga. Lõpuks. :D

 Reaali minnes teadsin, et ideaalne mu keha ei ole, aga ma kuidagi.. ei mõelnud selle peale nii väga. Uus kool ja teatriklass andsid kuidagi nii palju tegevust ja powerit, et jah.. Samas kaal püsis ka sama koguaeg. 

 10da klassi kevadel sain Raksiga tuttavaks. Siis möödusid enams mu päevad-ööd ja hommikud linnapeal. Menüüs olid siidrid, krõpsud, kummikommid ja muu kräpp, mida kiirelt kohe süüa sai. Samas eks ma kondasin need kõik ilmselt maha ka, sest liikuda sai ikka päris koraikult. 

 11da kassi alguses kolisin ma Vetikule, siis olid põhitoiduks nuudlid , viinerid ja kalapulgad , tee ja küpsised. Sest Raksi vanaema kauem, kui nende valmistamiseks kulunud aeg lihtsalt väja ei kannatanud. Aga jällegi, sai jalutada tol ajal olenemata ilmast metsikult. Just kuna toas ei kannatanud väga olla. 

 Kui 2011  oma korteri saime Sõmmile, siis ma hakkasin veits juurde taas võtma, kuid kuna me käisime kokku-lahku mitu korda nädalas ja stressitase oli suht kõrge, siis nii see kaal kõikus siia-sinna. 

 2012 suve lõpus läksime Raksiga lõplikult laiali ja detsembris otsustasin taimetoitlaseks hakata. Kuigi teoorias teadsin küll mida peaks sööma ja kuidas jne, siis praktikas nägi see välja nii, et sõin friikartuleid põhiliselt mingi salatiga. Ja krõpsu. Ja komme . Või mingeid muid kiirvärke- nuudlid, kartulipudrud jne. Alguses sellise toitumise mõju eriti ei avaldunud. Veebruaris veel ei olnud justkui midagi häda. :D 

 Märtsi agusest läksin aga Soome tööle. Ei tea, mis seal juhtus. Kas stress või misasi, igatahes sealt alates hakkasin juurde võtma. Pool kilo piimashokolaadi + suurem pakk kummikomme oli õhtuoode pmst. Liinitöö, liikuda ka väga ei saanud, njh. Igatahes need 4 kuud Soomes tööl ja ma silma järgi usun, et kuskil 10 kg. Tuli raudselt juurde. (Õnneks Teet armus enne minusse ära, niiet selleks hetkeks oli ta vist armastusest pimemstatud vms. :D :D :D ) Kõige jubedam seis oli vist 2013 juunis-juulis. Korraliku põntsu pani see, et kui ma aprilli vahetuses kirparil shoppasin ja endise keha järgi riideid ostsin, isegi ilma proovimata, siis ei suutnud ma osasid asju ka Elina abiga endale selga suruda. Mitte, et see min häirind väga oleks. :D Nüüd aga on hea meel, et need alles hoidsin, praegu saan neid uhkusega kanda. :)

 Aitab ka, saate vist pointile pihta. Jube häbi on neid pilte vaadates. Mõnes mõttes on hea, et Teet mu kõrval mu enesekindlust boostis , aga samas, ma ei väsi küsimast ta käest, miks ta mitte midagi ei öelnud ? :D Samas... eks ta väikseid vihjeid tegi... Vedas jooksma mind päris tihti, tegi kätekõverdusi ees, et ma järgi teeks jne . Alles üleeile õhtul (vist) ütles Teet esimest korda: ''Sa olid jah ikka paras pall''. :D Tänks düüd. :D Õnneks sain sellest enne ise aru. :D Ja ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, et mu kaal sellel ajal ei toiminud. Pigem vist ikka hea, kuigi eks pildid räägi enda eest. Menüüs tol ajal olid grillsaiad, ohtra juustuga, makaronid juustuga, iga päev vähemalt pakk krõpse , siidrid jms. Korralik.. 

 Tartusse kolides sügisel hakkasid asjad paremuse poole vaikselt pöörduma, aga hääästi vaikselt. Rahulolematus endaga kasvas ja mingiaeg sai see päris kinnisideeks. Kuigi noh.. Friikad maitsesid endiselt ja liikusin nii palju pmst, kui Panges töötamine nõudis. 

 Ühesõnaga Tartusse kolimine aitas veidike, aga ma polnud ikka rahul. Kaaludes 58-60 kilo tundsin korraliku emalaevana ennast. Helena tellis endale Kalmuse toitumiskava. Tema sai oma 10st kilost paari kuuga üsna lihtsalt lahti. Jaanuari lõpus tellis ka Kiku endale Kalmuselt nii toitumis- kui treeningkava ja Teedu sünnipäeval kõigest kuu hiljem rääkis ta, et on alla võtnud juba pea 4 kilo. Nähes, kui hea selline muutus talle sobis, võtsin koju jõudes vastu otsuse, et kaua ma ikka seda kava nillin, tellin ka ära. Mis seal ikka. Tundsin, et on minu aeg. 

31.12.2014

10.01.2015

veebruar 2015

juuni 2015

juuni 2015

 Väikeste tagasilöökidega küll, aga ma olen enesekindam, õnnelikum ja rahulolevam oma keha suhtes kui iial varem. Kaalun olenevalt sellest, palju endast annan 52-54 kg ja suudan endale andeks anda ka väiksed ja suuremad patustamised. 2013 oli raske suvi, vaimselt ja ilmselt see on ka see panigi ka mu kehale korraliku põntsu. Siiski, enam kunagi ei taha ma selline olla. Austan ennast ja oma keha nii palju küll, et nüüd paremaid valikuid teha. Peab aga tunnistama, et ilma Kalmuseta ma seda teha poleks suutnud! :)

  Selline ongi mu story. Niiet jutt, et '' Sulle küll seda trenni vaja pole'' ja ''Sa küll toitumist jälgima ei pea'' ei vasta tõele. Saate ehk nüüd sellest paremini aru. 4 korda nädalas trenni + 4 tasakaalustatud toidukorda päevas, vahepalaks puuviljad ja.. imed juhtuvad. Näljutamine mõjub ainulr psüühhikale halvasti, muud midagi. :)

Olge musid ! <3